Eile jõudsin sujuvalt kohale. Minule nii tavapärased sekeldused jäid imekombel olemata. Bussi oodates vestlesin tubli Tartu neiuga, kes õpib Manchesteris. Bussisõit kestis tõesti 3.5 tundi- peab ikka oskama 90 km sõita sellise ajaga. Vihma sadas.
Oxfordi kodu leidsin lihtsalt, kesklinnast umbes 25 min sõita ja siis veel natuke jalutada.
Mind oodati ja võeti rõõmsalt vastu. Hea ja kodune tunne. Pereisa köhib hullult, justkui neil oleks talv!
Oh ja ah, need veekraanid- pole tore kruttida kuuma ja külma eraldi ja tõmmata nöörikesest veele powerit juurde- selline on elu, tore!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar